Viimane postitus Taanist

11. juunil pidasin maha sünnipäeva/lahkumispeo oma klassiga + Frida ja Anika. Anika on vabatahtlik Saksamaalt. Esimest korda kohtusime me jaanuaris, kuid rohkem hakkasime me suhtlema mai kuus. Nüüd oleme me mõlemad kurjad, et miks nii hilja. Võin kindlalt öelda, et ta on tõesti mu parim sõbranna siin. Kahju, et nii hilja, aga  parem hilja kui mitte kunagi. Ma tean täiesti kindlalt, et tema on inimene kellega ma jään suhtlema ka edaspidiselt.

Pidu oli igatahes tore ja mis mulle väga meeldib on see, et siin teevad inimesed kingitusi, mitte ei kingi raha. Tavaliselt tehakse kingid koos ning kuna minul ei olnud väga midagi mida ma oleks kingituseks soovinud, siis kõik kingitused tulid mulle täiesti üllatuseks. Anikalt sain taani keelse raamatu, klassi kuttidelt sain särgi ning pudeli jõulunapsu (selle lubasin oma isale viia :D ), tüdrukutelt sain mingi ülikalli kaelakee, millel ripub H-täht ning peaaegu kõigil klassi tüdrukutel on selline kaelakee olemas…muidugi õnnestus mul kohe see klõpats ära kaotada, millega seda kinni panna. No hästi :D Paikan siis kui Eestis olen. Peale selle sain veel mingi lauluraamatu taani keelsete lauludega. Ja viimane kink tuli Fridalt, kes kinkis mulle rohelise ukulele, sest tal on endal kodus ukulele ning ta mäletas, et ma kunagi mainisin, et oh äge oleks ka omada ukulelet niisiis, ma sain endale ukulele. Kui ma seda nägin hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Jah, ma olen emotsionaalseks muutunud :D

Mingi päev käisime kogu perega mingite perekonnatuttavate suvilas ning seal veetsime koos toreda päeva ning ega sellest ei olegi midagi palju kirjutada :D

19. juunil oli mul sünnipäev ning nagu Taanile omane tuldi mulle ikka lipukestega tuppa ning lauldi üles. Ajasin siis end riidesse ning siis läksime laulsime kõik koos mu hostvenna üles, sest tal oli ka sünnipäev samal päeval. Sellele järgnes nagu ikka hommikusöök rikkaliku valikuga ning kingituste avamine. Sealt sain endale taani keelse kokaraamatu, mille kohta ma ka kunagi ammu ammu mainisin, et ma tahaksin seda endale. Siis sain väikesed taani lipukesed, mida oma järgmise sünnipäeva ajal tuppa riputada ning viimaseks sain endale lõhnaõli, mida ma tahtsin endale osta, aga nagu vahetusõpilasele tavaline, siis raha mul selleks pole. Kunagi mainisin õele, et mulle see hullult meeldib ning tal jäi see meelde. Hästi märkavad ja mäletavad need taanlased asju :D

Peale seda sõitsime kõik koos Fårup sommerlandi, mis on suur lõbustuspark. Korra olen ma seal juba käinud, aga siis oma esimese perega. Meiega liitusid veel tädi pere ning vanaema ja vanaisa. Nendelt sain ka kingitused. Tädi perelt Taani keelse raamatu ning vanaemalt ja vanaisalt väikese mingi kuju taani lipu värvides, mis on Taanis väga popp ning vist kõigil taanlastel on vähemalt üks kujuke kodus olemas. Lõbustuspargis oli tore ning minu jaoks tegi päeva täiuslikuks see kui me hakkasime perega ühe atraktsiooni juurest ära jalutama ning täpselt sissepääsu/väljapääsu juures jooksin kokku Anikaga, kes oli seal oma hostperega. Otsustasin siis kohe Anika endaga ühele atraktsioonile kaasa tirida ning jätsin meie hostpered bondima. Pärast olime mõlemad õnnelikud, et oi meie emad saavad hästi läbi ja neil on millest rääkida :D Hiljem sõime koos oma perega traditsioonilist sünnipäeva kooki ja siis nagu neil traditsiooniks ikka, otsustasid nad keset lõbustusparki meile sünnipäevalaulu laulda. Vend arvas, et väga piinlik oli, aga no ma vahetusõpilane ja sellised asjad on pigem ägedad :D

Viimasel nädalal olen ma täielikult pooked, sest on ju vaja veel inimestega kohtuda ning hüvasti jätta ning neljapäeval tuleb lõpetajate lõpuaktusel veel esineda oma muusika klassiga.

Viimased neli nädalat olen ma vist iga päev vähemalt kolm korda päevas saanud küsimused: kuna ma koju lähen ja kas ma juba ootan ka ja kas sa ikka igatsed oma pere? Kodulinnast lahkun 26. juuni, Taanist lahkun 27. juuni ning Eestis tagasi olen 2. juulil. Teise küsimuse vastus on, et 50:50. Eks veidi ju ikka, aga mulle väga sobib see elu siin. Eestile mõeldes on nii palju asju, mis ei tundu enam normaalsed, sest siin on uue elustiiliga ära harjunud. Viimane küsimus on suht nõme, sest no miks ma ei peaks oma pere igatsema, of course i do.

Tunded on suhteliselt sassis praegu. Üldse ei jõua kohale, et kuue päeva pärast sõidan ma siit linnast juba minema ja seda elu siin enam tagasi ei saa. Ma arvan, et saab suhteliselt sama olema nagu Eestist lahkudes, et ei jõua väga kohale, mis toimub. Ainuke erinevus on see, et kui Eestist lahkudes sai pisaraid ikka tagasi hoitud, siis siin rongijaamas ma küll ulun täiega ja kui mitte enne, siis kindlasti kui Frida viimased kallistused teeb, sest noh, tema kõvade kallistuste vastu ikka ei saa.

Ma arvan, et see on nüüd viimane postitus siit Taanimaalt ning järgmine kord kirjutan juba Eestis olles, kuigi juba järgmine päev peale tagasi jõudmist on mul plaanid tehtud ning peale seda tundub ka kõik tegevust täis olevat, mis on iseenesest hea.