11. juunil pidasin maha
sünnipäeva/lahkumispeo oma klassiga + Frida ja Anika. Anika on vabatahtlik
Saksamaalt. Esimest korda kohtusime me jaanuaris, kuid rohkem hakkasime me
suhtlema mai kuus. Nüüd oleme me mõlemad kurjad, et miks nii hilja. Võin
kindlalt öelda, et ta on tõesti mu parim sõbranna siin. Kahju, et nii hilja,
aga parem hilja kui mitte kunagi. Ma
tean täiesti kindlalt, et tema on inimene kellega ma jään suhtlema ka
edaspidiselt.
Pidu oli igatahes tore
ja mis mulle väga meeldib on see, et siin teevad inimesed kingitusi, mitte ei
kingi raha. Tavaliselt tehakse kingid koos ning kuna minul ei olnud väga midagi
mida ma oleks kingituseks soovinud, siis kõik kingitused tulid mulle täiesti
üllatuseks. Anikalt sain taani keelse raamatu, klassi kuttidelt sain särgi ning
pudeli jõulunapsu (selle lubasin oma isale viia :D ), tüdrukutelt sain mingi
ülikalli kaelakee, millel ripub H-täht ning peaaegu kõigil klassi tüdrukutel on
selline kaelakee olemas…muidugi õnnestus mul kohe see klõpats ära kaotada,
millega seda kinni panna. No hästi :D Paikan siis kui Eestis olen. Peale selle
sain veel mingi lauluraamatu taani keelsete lauludega. Ja viimane kink tuli
Fridalt, kes kinkis mulle rohelise ukulele, sest tal on endal kodus ukulele
ning ta mäletas, et ma kunagi mainisin, et oh äge oleks ka omada ukulelet niisiis,
ma sain endale ukulele. Kui ma seda nägin hakkasid mul lihtsalt pisarad
voolama. Jah, ma olen emotsionaalseks muutunud :D
Mingi päev käisime kogu
perega mingite perekonnatuttavate suvilas ning seal veetsime koos toreda päeva
ning ega sellest ei olegi midagi palju kirjutada :D
19. juunil oli mul
sünnipäev ning nagu Taanile omane tuldi mulle ikka lipukestega tuppa ning
lauldi üles. Ajasin siis end riidesse ning siis läksime laulsime kõik koos mu
hostvenna üles, sest tal oli ka sünnipäev samal päeval. Sellele järgnes nagu
ikka hommikusöök rikkaliku valikuga ning kingituste avamine. Sealt sain endale
taani keelse kokaraamatu, mille kohta ma ka kunagi ammu ammu mainisin, et ma
tahaksin seda endale. Siis sain väikesed taani lipukesed, mida oma järgmise
sünnipäeva ajal tuppa riputada ning viimaseks sain endale lõhnaõli, mida ma tahtsin
endale osta, aga nagu vahetusõpilasele tavaline, siis raha mul selleks pole.
Kunagi mainisin õele, et mulle see hullult meeldib ning tal jäi see meelde.
Hästi märkavad ja mäletavad need taanlased asju :D
Peale seda sõitsime
kõik koos Fårup sommerlandi, mis on suur lõbustuspark. Korra olen ma seal juba
käinud, aga siis oma esimese perega. Meiega liitusid veel tädi pere ning
vanaema ja vanaisa. Nendelt sain ka kingitused. Tädi perelt Taani keelse
raamatu ning vanaemalt ja vanaisalt väikese mingi kuju taani lipu värvides, mis
on Taanis väga popp ning vist kõigil taanlastel on vähemalt üks kujuke kodus
olemas. Lõbustuspargis oli tore ning minu jaoks tegi päeva täiuslikuks see kui me
hakkasime perega ühe atraktsiooni juurest ära jalutama ning täpselt sissepääsu/väljapääsu
juures jooksin kokku Anikaga, kes oli seal oma hostperega. Otsustasin siis kohe
Anika endaga ühele atraktsioonile kaasa tirida ning jätsin meie hostpered
bondima. Pärast olime mõlemad õnnelikud, et oi meie emad saavad hästi läbi ja
neil on millest rääkida :D Hiljem sõime koos oma perega traditsioonilist
sünnipäeva kooki ja siis nagu neil traditsiooniks ikka, otsustasid nad keset
lõbustusparki meile sünnipäevalaulu laulda. Vend arvas, et väga piinlik oli,
aga no ma vahetusõpilane ja sellised asjad on pigem ägedad :D
Viimasel nädalal olen
ma täielikult pooked, sest on ju vaja veel inimestega kohtuda ning hüvasti
jätta ning neljapäeval tuleb lõpetajate lõpuaktusel veel esineda oma muusika
klassiga.
Viimased neli nädalat
olen ma vist iga päev vähemalt kolm korda päevas saanud küsimused: kuna ma koju
lähen ja kas ma juba ootan ka ja kas sa ikka igatsed oma pere? Kodulinnast
lahkun 26. juuni, Taanist lahkun 27. juuni ning Eestis tagasi olen 2. juulil. Teise
küsimuse vastus on, et 50:50. Eks veidi ju ikka, aga mulle väga sobib see elu
siin. Eestile mõeldes on nii palju asju, mis ei tundu enam normaalsed, sest
siin on uue elustiiliga ära harjunud. Viimane küsimus on suht nõme, sest no
miks ma ei peaks oma pere igatsema, of course i do.
Tunded on suhteliselt
sassis praegu. Üldse ei jõua kohale, et kuue päeva pärast sõidan ma siit linnast
juba minema ja seda elu siin enam tagasi ei saa. Ma arvan, et saab suhteliselt
sama olema nagu Eestist lahkudes, et ei jõua väga kohale, mis toimub. Ainuke
erinevus on see, et kui Eestist lahkudes sai pisaraid ikka tagasi hoitud, siis
siin rongijaamas ma küll ulun täiega ja kui mitte enne, siis kindlasti kui
Frida viimased kallistused teeb, sest noh, tema kõvade kallistuste vastu ikka
ei saa.
Ma arvan, et see on
nüüd viimane postitus siit Taanimaalt ning järgmine kord kirjutan juba Eestis
olles, kuigi juba järgmine päev peale tagasi jõudmist on mul plaanid tehtud
ning peale seda tundub ka kõik tegevust täis olevat, mis on iseenesest hea.