Viimane postitus Taanist

11. juunil pidasin maha sünnipäeva/lahkumispeo oma klassiga + Frida ja Anika. Anika on vabatahtlik Saksamaalt. Esimest korda kohtusime me jaanuaris, kuid rohkem hakkasime me suhtlema mai kuus. Nüüd oleme me mõlemad kurjad, et miks nii hilja. Võin kindlalt öelda, et ta on tõesti mu parim sõbranna siin. Kahju, et nii hilja, aga  parem hilja kui mitte kunagi. Ma tean täiesti kindlalt, et tema on inimene kellega ma jään suhtlema ka edaspidiselt.

Pidu oli igatahes tore ja mis mulle väga meeldib on see, et siin teevad inimesed kingitusi, mitte ei kingi raha. Tavaliselt tehakse kingid koos ning kuna minul ei olnud väga midagi mida ma oleks kingituseks soovinud, siis kõik kingitused tulid mulle täiesti üllatuseks. Anikalt sain taani keelse raamatu, klassi kuttidelt sain särgi ning pudeli jõulunapsu (selle lubasin oma isale viia :D ), tüdrukutelt sain mingi ülikalli kaelakee, millel ripub H-täht ning peaaegu kõigil klassi tüdrukutel on selline kaelakee olemas…muidugi õnnestus mul kohe see klõpats ära kaotada, millega seda kinni panna. No hästi :D Paikan siis kui Eestis olen. Peale selle sain veel mingi lauluraamatu taani keelsete lauludega. Ja viimane kink tuli Fridalt, kes kinkis mulle rohelise ukulele, sest tal on endal kodus ukulele ning ta mäletas, et ma kunagi mainisin, et oh äge oleks ka omada ukulelet niisiis, ma sain endale ukulele. Kui ma seda nägin hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Jah, ma olen emotsionaalseks muutunud :D

Mingi päev käisime kogu perega mingite perekonnatuttavate suvilas ning seal veetsime koos toreda päeva ning ega sellest ei olegi midagi palju kirjutada :D

19. juunil oli mul sünnipäev ning nagu Taanile omane tuldi mulle ikka lipukestega tuppa ning lauldi üles. Ajasin siis end riidesse ning siis läksime laulsime kõik koos mu hostvenna üles, sest tal oli ka sünnipäev samal päeval. Sellele järgnes nagu ikka hommikusöök rikkaliku valikuga ning kingituste avamine. Sealt sain endale taani keelse kokaraamatu, mille kohta ma ka kunagi ammu ammu mainisin, et ma tahaksin seda endale. Siis sain väikesed taani lipukesed, mida oma järgmise sünnipäeva ajal tuppa riputada ning viimaseks sain endale lõhnaõli, mida ma tahtsin endale osta, aga nagu vahetusõpilasele tavaline, siis raha mul selleks pole. Kunagi mainisin õele, et mulle see hullult meeldib ning tal jäi see meelde. Hästi märkavad ja mäletavad need taanlased asju :D

Peale seda sõitsime kõik koos Fårup sommerlandi, mis on suur lõbustuspark. Korra olen ma seal juba käinud, aga siis oma esimese perega. Meiega liitusid veel tädi pere ning vanaema ja vanaisa. Nendelt sain ka kingitused. Tädi perelt Taani keelse raamatu ning vanaemalt ja vanaisalt väikese mingi kuju taani lipu värvides, mis on Taanis väga popp ning vist kõigil taanlastel on vähemalt üks kujuke kodus olemas. Lõbustuspargis oli tore ning minu jaoks tegi päeva täiuslikuks see kui me hakkasime perega ühe atraktsiooni juurest ära jalutama ning täpselt sissepääsu/väljapääsu juures jooksin kokku Anikaga, kes oli seal oma hostperega. Otsustasin siis kohe Anika endaga ühele atraktsioonile kaasa tirida ning jätsin meie hostpered bondima. Pärast olime mõlemad õnnelikud, et oi meie emad saavad hästi läbi ja neil on millest rääkida :D Hiljem sõime koos oma perega traditsioonilist sünnipäeva kooki ja siis nagu neil traditsiooniks ikka, otsustasid nad keset lõbustusparki meile sünnipäevalaulu laulda. Vend arvas, et väga piinlik oli, aga no ma vahetusõpilane ja sellised asjad on pigem ägedad :D

Viimasel nädalal olen ma täielikult pooked, sest on ju vaja veel inimestega kohtuda ning hüvasti jätta ning neljapäeval tuleb lõpetajate lõpuaktusel veel esineda oma muusika klassiga.

Viimased neli nädalat olen ma vist iga päev vähemalt kolm korda päevas saanud küsimused: kuna ma koju lähen ja kas ma juba ootan ka ja kas sa ikka igatsed oma pere? Kodulinnast lahkun 26. juuni, Taanist lahkun 27. juuni ning Eestis tagasi olen 2. juulil. Teise küsimuse vastus on, et 50:50. Eks veidi ju ikka, aga mulle väga sobib see elu siin. Eestile mõeldes on nii palju asju, mis ei tundu enam normaalsed, sest siin on uue elustiiliga ära harjunud. Viimane küsimus on suht nõme, sest no miks ma ei peaks oma pere igatsema, of course i do.

Tunded on suhteliselt sassis praegu. Üldse ei jõua kohale, et kuue päeva pärast sõidan ma siit linnast juba minema ja seda elu siin enam tagasi ei saa. Ma arvan, et saab suhteliselt sama olema nagu Eestist lahkudes, et ei jõua väga kohale, mis toimub. Ainuke erinevus on see, et kui Eestist lahkudes sai pisaraid ikka tagasi hoitud, siis siin rongijaamas ma küll ulun täiega ja kui mitte enne, siis kindlasti kui Frida viimased kallistused teeb, sest noh, tema kõvade kallistuste vastu ikka ei saa.

Ma arvan, et see on nüüd viimane postitus siit Taanimaalt ning järgmine kord kirjutan juba Eestis olles, kuigi juba järgmine päev peale tagasi jõudmist on mul plaanid tehtud ning peale seda tundub ka kõik tegevust täis olevat, mis on iseenesest hea.

Töötamine vabatahtlikuna

Kirjutan siis natuke oma tööst ka. Nagu ma mainisin, siis sel ajal, kui teistel on eksamiperiood pean mina vabatahtliku tööd tegema ja kuna ma lasteaeda keeldusin minemast ja vanatädidega kuskil poes riideid müüa ka ei tahtnud, siis mu vahetusema leidis mulle töökoha väikeses poes, mis on perefirma. Poe nimi on küll juurviljad ja puuviljad kuigi nad müüvad ka erinevat liha ning sadat erinevat juustu, veini ja igast muud kraami. Seltskond on seal ebanormaalselt tore ja sõbralik. Tööd on palju ja kõik siblivad koguaeg ringi. Esimene päev algas sellega, et ülemuse (kes on ülitore) tütrega hakkasime köögis võileivatordi laadset asja valmistama. Mulle tuli üllatusena, et mind kööki lasti kohe, aga väga äge oli. Peale seda sättisime puuvilju paika, pesin põrandat, sättisin lihapakke külmkappi ja pidin ronima suure papi konteineri otsa, sest see oli liiga täis ning seal peal hüppama, et nad saaksid sinna juurde loopida papp kaste. Palka ma küll selle töö eest ei saa, aga vähemalt lõunat saab sealt. Lõunaks on küll võileivad, aga ise valid sealt letist mida sa tahad ja siis lõikad viilud endale ja ma töötan seal ainult neli tundi päevas 3-4 korda nädalas niisiis on täitsa okei. Koju minnes küsiti, et kas ma tahan jäätist ning enne kui ma midagi vastata jõudsin mindi mulle juba jäätist masinast laskma.

Teisel päeval oli juba tempo taga, iga asjaga küsiti, et kas sa oled seda varem teinud. Ei, aga nüüd siis proovid :D Hea praktika saab küll kätte. Samal päeval sai köögis mässatud mingite lihalõikudega ja nendele määrdejuustu vahele määrides, šampinjone vahele toppides ning peekoni viiludesse keerates. Köögis toimetas samal ajal üks neiu, kes oli mega sõbralik ning meil oli palju rääkida kuna neil on peres olnud 3 võpi niisiis juttu meil jätkus :D

Eks näis mis järgnevad nädalad toovad.

Mai kuu ja juuni algus

Mai kuus toimus veel Eurovisioon ja see on tavaliselt ainuke aeg aastas kui ma telekat vaatan. Kahjuks Taanis pole Eurovisioon just eriti teemas ning mina olin suhteliselt ainukene, kes sellepärast elevil oli. Muidugi olid elevil kõik teised võpid ning nad olid just Eesti poolt, sest Jüri oli ju mõned aastad tagasi YFUga Taanis vahetusõpilane. Oi kui kurvad kõik meil YFU grupis olid, kui Eesti edasi ei saanud. Eurovisiooni finaali õhtul tulid kaks sõbrannat minu pool, et me vaataks koos seda, sest mina niiväga tahtsin :D Muidugi kui see eriti pikk hääletamine lõpus hakkas, siis nad otsustasid koju minna. No oleme ikka positiivsed ja vähemalt tulid kohale :D

Siis vahepeal toimus isapoolsel vanaemal sünnipäev (see kellest tänu dialektile on raske aru saada) ning kuna tal oli juubel, siis seal oli ikka päris palju rahvast koos. Seekord istusin jälle lähedal ühele sugulasele kellest ma midagi meie esimesel kohtumisel aru ei saanud, sest noh dialekt. Seekord vestlesime terve sünnipäeva, sest ma sain temast aru, pluss mu taani keel on ka päris ok :D Ta oli muidugi üllatunud, kui ta mind nägi uuesti, sest viimane kord me nägime detsembri lõpus ja ta arvas, et ma olen siin nagu mingi gümnaasiumi projektiga vms, et olen siin paar nädalat, aga ei, olen hoopis terve aasta :D

Ja no siis kaks viimast nädalat mai kuust keskendusin ma oma aastaprojekti ehk årsopgave peale, mida oli mul muidugi aega teha novembrist saadik aga nagu mina ikka, siis jätan kõik asjad viimasele minutile, samas saab kõik alati tehtud. Årsopgave ei tohtinud olla ainult powerpointi esitlus, vaid  midagi rohkemat ning mina otsustasin teha scrapbooki. Mai lõpus saime kõik minu tsooni inimestega kokku, pluss nende vahetuspered ning kõik pidid esitama oma tehtud asja. Pooled olid muidugi teinud video. Ma küll hullult kartsin ja olin närvis, sest ma ei tahtnud seal ees seistes ju kõike paberilt maha lugeda, aga kui ma ikka väga värvis olen, siis nii tavaliselt juhtub, aga seal inimeste ees seista ja oma esitlust teha oli väga mõnus, pluss enamuse aja ma improviseerisin ja no see on ülihea tunne, kui sa suudad ikka taani keeles improviseerida nii. Kõik võpid pidid kaasa tooma enda kodumaa traditsioonilist toitu. Ma otsustasin teha kartulisalatit. Õige majoneesi leidmisega läks poes küll muidugi ülikaua aega, aga leidsin ja lõppkokkuvõttes maitses salat täpselt nii nagu peab. See oli küll suur üllatus mulle. Ürituse lõpuks kingiti meile võidele väike taani lipp. Kogu päeva parim hetk oli see kui üks taani tüdruk ütles mulle, et täitsa lõpp ma unustasin ära, et sa pole taanlane, su taani keel on nii hea. Exchange students goals i guess :D

Esimesel juunil oli mul viimane koolipäev, kuigi ega viimased 3 nädalat koolis ei olnud mul just eriti palju tunde. Üks päev üks tund kell 12, teine päev üks tund kell 14:30, järgmine päev ainult kaks tundi jne. Lõpus kellelgi enam aega pole minujaoks, sest kõik valmistuvad eksamiteks. Taanis ei toimi see eksamite värk nagu Eestis. Siin saavad kõik endale individuaalselt eksamid, ning ka individuaalselt selle kas eksam on suuline või kirjalik, vahet pole mis aine ja ka eksamid toimuvad erinevatel päeval kõigil ning kõik saavad oma aja. Mina aga eksameid ei tee ning selle eest pean vabatahtliku tööd tegema.

Juuni alguses käisin oma vanal perel külas. Mida rohkem ma neid külastan, seda paremini ma ennast pärast tunne. Võiks arvata, et on suht awkward neid jälle näha, aga ei. Kõik on hästi.

Nädalavahetusel käisime perega Hjallerup marketis (ema on Hjallerupist pärit), mis oli nagu meil Palamuse laat. Minule üllatuseks oli seal hästi palju sellist kraami nagu meil Eestis, hästi palju neoonvärve. Suht selline Poola kaup või kust iganes nad tulevad, kuid Taanis ei kanna keegi ju neoonvärve. Pluss oli seal hästi palju maakaid inimesi ja no suuri õllekõhtudega mehi, kes arvasid, et nad on mega heas vormis, et ilma särgita ringi joosta pluss õllepurk käes. Tavaliselt Taanis ikka nii pole. Seal oli ka tivoli oma igasuguste atraktsioonidega. Otsustasime siis õega ühe hullu peale ronida, kuigi ma totaalselt kardan kõrgust. Sellele istmele ronides suutsin ma oma kaks päeva vana jumpsuiti ära lõhkuda, pluss ka oma jala niiet nüüd ma lonkan ringi, sest jala peale on valus toetada. No hästi läheb. Päeva lõpetasime vanavanemate juures õhtusöögiga.

Siiani on juunis olnu ülimalt palavad ilmad ning ma otsustasin, et on liiga palav, et võtta ette poole tunnine retk jõusaali, kus absoluutselt õhku pole. Mõtlesin siis, et läheks hoopis jooksma. Jah, ma otsustasin vabatahtlikult jooksma minna ja seekord üksinda. Meil maja kõrval on kohe mets ja seal metsas on üks hea rada, mis on 3.4km pikk.  No läbi joostud ta igatahes sai. Olin uhke :D

Sellega meenub, et meil toimus kehalise viimses tunnis cooperi test. Just nädal enne seda naersin eesti sõprade üle, kes pidid cooperit jooksma ja siis võtsin e-koolilahti ja vot mis tore üllatus, me jookseme ka cooperi testi. Esimest korda vist elus jooksin ma selle 12 minutit nii ära, et ma ei olnud pärast pikali ägisedes maas, pluss ma jooksin terve tee ning mu jalad ei valutanud üldse jooksmise ajal nagu tavaliselt. Saavutus :D

Nüüdseks on jäänud järgi kahjuks veel päev vähem kui kolm nädalat...

Skagen

Jaa no jälle on kuidagi üks kuu mööda läinud viimasest postitusest. Kuidas see aeg küll nii ruttu mööda läheb?

Mai alguses külastasin oma hostperega Taani kõige põhjapoolsemat tippu ehk Skagenit. Seal sõime päeval kõik koos lõunat - fisk and chips ehk siis friikartulid mingi praetud või fritüüritud kalaga, ega ma alguses ei teadnud mis see on, kuid kõik koguaeg rääkisid, et sinna minnes peab ikka seda võtma. No midagi erilist seal küll ei olnud. Peale seda käisime paate vaatamas ja nautisime ilma, mis siis, et nagu mereääres ikka, oli suur tuul. Edasi sõitsime paar km, et teha kohustuslik jalutuskäik rannas ning teha paar pilti seal kõige põhjapoolsemas tipus. Seal oli üks traktor millel oli käru taga ning raha eest viis see traktor inimesi randa, aga nagu mu vahetusema ütles, et me pole mingid penskarid, me saame omal jalal ära käidud.

Rannas olid igasugused vanad saksa punkrid, mis olid veel mingil määral alles, ning mõned olid pooleldi vees. Rannas oli hästi palju inimesi, kes kõik tahtsid oma kohustusliku pilti teha. Eks me saime ka ikka ära tehtud oma pildid. Tagasi minnes käisime veel läbi saksa muuseumist, mis oli sõja ajast ning enamus asjadest seal olid originaalid. Tagasi linna jõudes külastasime me veel mingit kunstimuuseumit ning peale seda saime jäätist, mis muidugi maksis ebanormaalselt palju. Üritasime veel sopata, aga kõik poed olid juba kinni, niisiis otsustasime, et aeg on õhtusöögiks. Kuna väike õde sushit ei söö, siis ostsime talle pitsa ning ülejäänud perega tellisime sushit. Kuna ilm oli ilus, läksime ja istusime randa maha ning nautisime seal õhtusööki. See oli üks väga mõnus päev koos perega.ˇ