Hei hei!
Ma vabandan kohe kõige alguses ära
oma vigase eesti keele pärast (tavaliselt panen kõik kohe kirja, mis peast
tuleb, niisiis grammatika on nagu ta on :D ).
Minu Taani lennu kuupäev jõuab
järjest lähemale ja mul on veel päris suur summa puudu, kuid loodan, et sellega
läheb kõik hästi. Aitäh kõigile, kes on mind toetanud nii rahaliselt, kui ka
nendele kes on minu vahetusaastale minekusse väga positiivselt suhtunud.
Kahjuks olen ka saanud väga palju negatiivset tagasisidet inimestelt selle
kohta, kuid ma üritan sellised jutte mitte eriti südamesse võtta ja keskenduda
ainult sellele, et oma unistus täide viia.
Räägin natuke sellest, kust asi
alguse sai. Ühel ilusal sügishommikul, nii umbes kolm aastat tagasi, tulid kaks
yfukat Grete ja Henri meile kooli rääkima oma vahetusaastast.
Nagu yfukad ikka, suutsid nad minusse
süstida energiat ning peale nende 40 minutilist juttu teadsin, et ma lihtsalt
pean saama vahetusaastale ja seda just YFU kaudu. Tihti ei saa inimesed aru, miks just YFU, aga no nad ei ole ka kokku puutunud ühegi yfukaga. Yfukad
lihtsalt on nii energilised, avatud, säravad, rõõmsameelsed jne. Igatahes, tol
päeval läksin koju ja teatasin emale, et mina tahan nüüd USAsse
vahetusõpilaseks minna. Mu vanemad on muidugi harjunud minu hullumeelsete
plaanidega, mida ma koguaeg välja pakun, aga nad ei oodanud, et ma seda asja
kohe nii tõiselt võtma hakkan. Ei läinud kaua mööda, kui ma sain nad pehmeks
räägitud ja saatsin yfusse taotluse ja varsti kutsuti mind ka valimispäevale.
Ma ikka arvasin, et see mingi suurema seltskonnaga ja nii, aga meid oli kokku
vist viis või kuus koos vabatahtlikega, kes valimispäeva läbi viisid.Ei oskagi
muud öelda kui, it was awesome. Süüa sai ka nagu yfu üritustel alati. Minujaoks
oli väga suur asi, kui ma sain meili, et mind on vastu võetud (stipendiumi ma
kahjuks ei saanud).
Edasi tuli hakata täitma oma rahvusvahelist faili, mida sai
õnneks just tollest aastast internetti üles laadida (eelnevalt oli hull
paberimajandus olnud). Mõned kuud hiljem käisin ka sponsorkoolitusel, mis
süstis kohe eriti energiat sisse ning ma hakkasin tegelema toetajate
otsimisega, millega kahjuks siis just eriti hästi ei läinud. Võtsin endale aega
ja otsustasin, et kohe sama aasta suvel ma veel ei lähe, vaid lükkan aasta edasi.
Kahjuks mul ei õnnestunud ka siis minna ning minu maailm n-ö kukkus lihtsalt kokku,
sest ma olin nii valmis minema ja minu igas päevas oli kasvõi natukene yfut (ma
tegin isegi oma uurimistöö YFU kohta). Kohe otsustasin, et ei mina ei jäta seda
asja ära ning olin nõus lükkama veel aasta edasi. Muidugi tuli mul see
rahvusvaheline fail ka uuesti täita. Eriti äge oli see kui meil koolis direktor
vahetus ja tema ei teadnud, et mul on plaan ära minna ja kui ma paberiga tema
kabinetti hüppasin ning kiiresti ette vuristasin, et nonii mul on vaja su
allkirja ja kooli templit ja ma lähen ära. Siis tuli alles meelde, et peaks
direktorile ka midagi mainima, et kuhu, mida ja miks.
Nende peaaegu kolme aasta jooksul on
ka yfus nii palju muutunud. Nad muutsid isegi stipendiumi saamise võimalusi
ning kui muidu ei saa rohkem kui ühe korra stipendiumile kandideerida, siis
tänu selle uuele süsteemile sain ma uuesti selle võimaluse. Sain esimesest
voorust edasi ja ma olin väga kindel, et ma saan selle stipendiumi. Lihtsalt
sisetunne ütles nii....aga eii, ei saanud. See oli järgmine hetk, kus ma
tundsin, et jälle varises kõik kokku pluss veel see, et ma sain sellest teada
eesti keele tunni ajal, kus õpetaja tahtis veel, et ma mingeid komasid
hakkaksin lausetesse panema. Kas nutt oli kurgus...no absoluutselt oli, aga
siiski otsustasin, et ma ei saa nüüd enam alla anda.
Nüüdseks olen saanud kätte esimese
info paketi ja ka lennuinfo.
Ära lendan juba 25. juulil, mis tuleb
järjest lähemale. Olen super excited, kuid natuke kahju ka, sest ma ei saa tagasi
tulles oma vana klassiga kooli lõpetada (kahjuks ma ei jõua ka nende
lõpetamisele L ). Aga no ei ole hullu, olen täiesti
kindel, et see aasta on seda väärt. Paljud küsivad, et kuule mis sul viga on,
miks sa tahad 13 aastat koolis käia, aga no ma olen suhteliselt kindel, et
taani koolisüsteem on naaaatukene erinev võrreldes meie omaga :D
Hmm mis veel...aa mulle hakati Taanis
pere otsima, kelle juurde ma 11-ks kuuks elama lähen. Loodan, et saan varsti
teada :D ( YFU Taani postitas ka facebooki VÕP-ide pildid ja kirjeldused - see olen mina :D )
Siis oli mul veel oma kodugrupi
kohtumine Tallinnas. Seal oli kolm vabatahtliku ja tulevasi VÕP-e (vahetusõpilasi)
oli 6. Rääkisime juttu ja sõime...tavaline :D . Tagasi tulin koos Kadriga. Vot
see rongisõit tundus küll lühike, sest me lihtsalt rääkisime terve tee.
Igatahes üli äge oli :D .
Sain ka teada, et ELO toimub 26.-28. juunil Kurtna peo- ja puhkekeskuses (ehk siis laager, kus meid valmistatakse
ette minekuks).
Ei suuda enam ära oodata minekut.
Nonii nüüd tuli küll pikk postitus, aga vähemalt sai vist kõik öeldud, mis ma öelda tahtsin :D
