Viimane postitus Taanist

11. juunil pidasin maha sünnipäeva/lahkumispeo oma klassiga + Frida ja Anika. Anika on vabatahtlik Saksamaalt. Esimest korda kohtusime me jaanuaris, kuid rohkem hakkasime me suhtlema mai kuus. Nüüd oleme me mõlemad kurjad, et miks nii hilja. Võin kindlalt öelda, et ta on tõesti mu parim sõbranna siin. Kahju, et nii hilja, aga  parem hilja kui mitte kunagi. Ma tean täiesti kindlalt, et tema on inimene kellega ma jään suhtlema ka edaspidiselt.

Pidu oli igatahes tore ja mis mulle väga meeldib on see, et siin teevad inimesed kingitusi, mitte ei kingi raha. Tavaliselt tehakse kingid koos ning kuna minul ei olnud väga midagi mida ma oleks kingituseks soovinud, siis kõik kingitused tulid mulle täiesti üllatuseks. Anikalt sain taani keelse raamatu, klassi kuttidelt sain särgi ning pudeli jõulunapsu (selle lubasin oma isale viia :D ), tüdrukutelt sain mingi ülikalli kaelakee, millel ripub H-täht ning peaaegu kõigil klassi tüdrukutel on selline kaelakee olemas…muidugi õnnestus mul kohe see klõpats ära kaotada, millega seda kinni panna. No hästi :D Paikan siis kui Eestis olen. Peale selle sain veel mingi lauluraamatu taani keelsete lauludega. Ja viimane kink tuli Fridalt, kes kinkis mulle rohelise ukulele, sest tal on endal kodus ukulele ning ta mäletas, et ma kunagi mainisin, et oh äge oleks ka omada ukulelet niisiis, ma sain endale ukulele. Kui ma seda nägin hakkasid mul lihtsalt pisarad voolama. Jah, ma olen emotsionaalseks muutunud :D

Mingi päev käisime kogu perega mingite perekonnatuttavate suvilas ning seal veetsime koos toreda päeva ning ega sellest ei olegi midagi palju kirjutada :D

19. juunil oli mul sünnipäev ning nagu Taanile omane tuldi mulle ikka lipukestega tuppa ning lauldi üles. Ajasin siis end riidesse ning siis läksime laulsime kõik koos mu hostvenna üles, sest tal oli ka sünnipäev samal päeval. Sellele järgnes nagu ikka hommikusöök rikkaliku valikuga ning kingituste avamine. Sealt sain endale taani keelse kokaraamatu, mille kohta ma ka kunagi ammu ammu mainisin, et ma tahaksin seda endale. Siis sain väikesed taani lipukesed, mida oma järgmise sünnipäeva ajal tuppa riputada ning viimaseks sain endale lõhnaõli, mida ma tahtsin endale osta, aga nagu vahetusõpilasele tavaline, siis raha mul selleks pole. Kunagi mainisin õele, et mulle see hullult meeldib ning tal jäi see meelde. Hästi märkavad ja mäletavad need taanlased asju :D

Peale seda sõitsime kõik koos Fårup sommerlandi, mis on suur lõbustuspark. Korra olen ma seal juba käinud, aga siis oma esimese perega. Meiega liitusid veel tädi pere ning vanaema ja vanaisa. Nendelt sain ka kingitused. Tädi perelt Taani keelse raamatu ning vanaemalt ja vanaisalt väikese mingi kuju taani lipu värvides, mis on Taanis väga popp ning vist kõigil taanlastel on vähemalt üks kujuke kodus olemas. Lõbustuspargis oli tore ning minu jaoks tegi päeva täiuslikuks see kui me hakkasime perega ühe atraktsiooni juurest ära jalutama ning täpselt sissepääsu/väljapääsu juures jooksin kokku Anikaga, kes oli seal oma hostperega. Otsustasin siis kohe Anika endaga ühele atraktsioonile kaasa tirida ning jätsin meie hostpered bondima. Pärast olime mõlemad õnnelikud, et oi meie emad saavad hästi läbi ja neil on millest rääkida :D Hiljem sõime koos oma perega traditsioonilist sünnipäeva kooki ja siis nagu neil traditsiooniks ikka, otsustasid nad keset lõbustusparki meile sünnipäevalaulu laulda. Vend arvas, et väga piinlik oli, aga no ma vahetusõpilane ja sellised asjad on pigem ägedad :D

Viimasel nädalal olen ma täielikult pooked, sest on ju vaja veel inimestega kohtuda ning hüvasti jätta ning neljapäeval tuleb lõpetajate lõpuaktusel veel esineda oma muusika klassiga.

Viimased neli nädalat olen ma vist iga päev vähemalt kolm korda päevas saanud küsimused: kuna ma koju lähen ja kas ma juba ootan ka ja kas sa ikka igatsed oma pere? Kodulinnast lahkun 26. juuni, Taanist lahkun 27. juuni ning Eestis tagasi olen 2. juulil. Teise küsimuse vastus on, et 50:50. Eks veidi ju ikka, aga mulle väga sobib see elu siin. Eestile mõeldes on nii palju asju, mis ei tundu enam normaalsed, sest siin on uue elustiiliga ära harjunud. Viimane küsimus on suht nõme, sest no miks ma ei peaks oma pere igatsema, of course i do.

Tunded on suhteliselt sassis praegu. Üldse ei jõua kohale, et kuue päeva pärast sõidan ma siit linnast juba minema ja seda elu siin enam tagasi ei saa. Ma arvan, et saab suhteliselt sama olema nagu Eestist lahkudes, et ei jõua väga kohale, mis toimub. Ainuke erinevus on see, et kui Eestist lahkudes sai pisaraid ikka tagasi hoitud, siis siin rongijaamas ma küll ulun täiega ja kui mitte enne, siis kindlasti kui Frida viimased kallistused teeb, sest noh, tema kõvade kallistuste vastu ikka ei saa.

Ma arvan, et see on nüüd viimane postitus siit Taanimaalt ning järgmine kord kirjutan juba Eestis olles, kuigi juba järgmine päev peale tagasi jõudmist on mul plaanid tehtud ning peale seda tundub ka kõik tegevust täis olevat, mis on iseenesest hea.

Töötamine vabatahtlikuna

Kirjutan siis natuke oma tööst ka. Nagu ma mainisin, siis sel ajal, kui teistel on eksamiperiood pean mina vabatahtliku tööd tegema ja kuna ma lasteaeda keeldusin minemast ja vanatädidega kuskil poes riideid müüa ka ei tahtnud, siis mu vahetusema leidis mulle töökoha väikeses poes, mis on perefirma. Poe nimi on küll juurviljad ja puuviljad kuigi nad müüvad ka erinevat liha ning sadat erinevat juustu, veini ja igast muud kraami. Seltskond on seal ebanormaalselt tore ja sõbralik. Tööd on palju ja kõik siblivad koguaeg ringi. Esimene päev algas sellega, et ülemuse (kes on ülitore) tütrega hakkasime köögis võileivatordi laadset asja valmistama. Mulle tuli üllatusena, et mind kööki lasti kohe, aga väga äge oli. Peale seda sättisime puuvilju paika, pesin põrandat, sättisin lihapakke külmkappi ja pidin ronima suure papi konteineri otsa, sest see oli liiga täis ning seal peal hüppama, et nad saaksid sinna juurde loopida papp kaste. Palka ma küll selle töö eest ei saa, aga vähemalt lõunat saab sealt. Lõunaks on küll võileivad, aga ise valid sealt letist mida sa tahad ja siis lõikad viilud endale ja ma töötan seal ainult neli tundi päevas 3-4 korda nädalas niisiis on täitsa okei. Koju minnes küsiti, et kas ma tahan jäätist ning enne kui ma midagi vastata jõudsin mindi mulle juba jäätist masinast laskma.

Teisel päeval oli juba tempo taga, iga asjaga küsiti, et kas sa oled seda varem teinud. Ei, aga nüüd siis proovid :D Hea praktika saab küll kätte. Samal päeval sai köögis mässatud mingite lihalõikudega ja nendele määrdejuustu vahele määrides, šampinjone vahele toppides ning peekoni viiludesse keerates. Köögis toimetas samal ajal üks neiu, kes oli mega sõbralik ning meil oli palju rääkida kuna neil on peres olnud 3 võpi niisiis juttu meil jätkus :D

Eks näis mis järgnevad nädalad toovad.

Mai kuu ja juuni algus

Mai kuus toimus veel Eurovisioon ja see on tavaliselt ainuke aeg aastas kui ma telekat vaatan. Kahjuks Taanis pole Eurovisioon just eriti teemas ning mina olin suhteliselt ainukene, kes sellepärast elevil oli. Muidugi olid elevil kõik teised võpid ning nad olid just Eesti poolt, sest Jüri oli ju mõned aastad tagasi YFUga Taanis vahetusõpilane. Oi kui kurvad kõik meil YFU grupis olid, kui Eesti edasi ei saanud. Eurovisiooni finaali õhtul tulid kaks sõbrannat minu pool, et me vaataks koos seda, sest mina niiväga tahtsin :D Muidugi kui see eriti pikk hääletamine lõpus hakkas, siis nad otsustasid koju minna. No oleme ikka positiivsed ja vähemalt tulid kohale :D

Siis vahepeal toimus isapoolsel vanaemal sünnipäev (see kellest tänu dialektile on raske aru saada) ning kuna tal oli juubel, siis seal oli ikka päris palju rahvast koos. Seekord istusin jälle lähedal ühele sugulasele kellest ma midagi meie esimesel kohtumisel aru ei saanud, sest noh dialekt. Seekord vestlesime terve sünnipäeva, sest ma sain temast aru, pluss mu taani keel on ka päris ok :D Ta oli muidugi üllatunud, kui ta mind nägi uuesti, sest viimane kord me nägime detsembri lõpus ja ta arvas, et ma olen siin nagu mingi gümnaasiumi projektiga vms, et olen siin paar nädalat, aga ei, olen hoopis terve aasta :D

Ja no siis kaks viimast nädalat mai kuust keskendusin ma oma aastaprojekti ehk årsopgave peale, mida oli mul muidugi aega teha novembrist saadik aga nagu mina ikka, siis jätan kõik asjad viimasele minutile, samas saab kõik alati tehtud. Årsopgave ei tohtinud olla ainult powerpointi esitlus, vaid  midagi rohkemat ning mina otsustasin teha scrapbooki. Mai lõpus saime kõik minu tsooni inimestega kokku, pluss nende vahetuspered ning kõik pidid esitama oma tehtud asja. Pooled olid muidugi teinud video. Ma küll hullult kartsin ja olin närvis, sest ma ei tahtnud seal ees seistes ju kõike paberilt maha lugeda, aga kui ma ikka väga värvis olen, siis nii tavaliselt juhtub, aga seal inimeste ees seista ja oma esitlust teha oli väga mõnus, pluss enamuse aja ma improviseerisin ja no see on ülihea tunne, kui sa suudad ikka taani keeles improviseerida nii. Kõik võpid pidid kaasa tooma enda kodumaa traditsioonilist toitu. Ma otsustasin teha kartulisalatit. Õige majoneesi leidmisega läks poes küll muidugi ülikaua aega, aga leidsin ja lõppkokkuvõttes maitses salat täpselt nii nagu peab. See oli küll suur üllatus mulle. Ürituse lõpuks kingiti meile võidele väike taani lipp. Kogu päeva parim hetk oli see kui üks taani tüdruk ütles mulle, et täitsa lõpp ma unustasin ära, et sa pole taanlane, su taani keel on nii hea. Exchange students goals i guess :D

Esimesel juunil oli mul viimane koolipäev, kuigi ega viimased 3 nädalat koolis ei olnud mul just eriti palju tunde. Üks päev üks tund kell 12, teine päev üks tund kell 14:30, järgmine päev ainult kaks tundi jne. Lõpus kellelgi enam aega pole minujaoks, sest kõik valmistuvad eksamiteks. Taanis ei toimi see eksamite värk nagu Eestis. Siin saavad kõik endale individuaalselt eksamid, ning ka individuaalselt selle kas eksam on suuline või kirjalik, vahet pole mis aine ja ka eksamid toimuvad erinevatel päeval kõigil ning kõik saavad oma aja. Mina aga eksameid ei tee ning selle eest pean vabatahtliku tööd tegema.

Juuni alguses käisin oma vanal perel külas. Mida rohkem ma neid külastan, seda paremini ma ennast pärast tunne. Võiks arvata, et on suht awkward neid jälle näha, aga ei. Kõik on hästi.

Nädalavahetusel käisime perega Hjallerup marketis (ema on Hjallerupist pärit), mis oli nagu meil Palamuse laat. Minule üllatuseks oli seal hästi palju sellist kraami nagu meil Eestis, hästi palju neoonvärve. Suht selline Poola kaup või kust iganes nad tulevad, kuid Taanis ei kanna keegi ju neoonvärve. Pluss oli seal hästi palju maakaid inimesi ja no suuri õllekõhtudega mehi, kes arvasid, et nad on mega heas vormis, et ilma särgita ringi joosta pluss õllepurk käes. Tavaliselt Taanis ikka nii pole. Seal oli ka tivoli oma igasuguste atraktsioonidega. Otsustasime siis õega ühe hullu peale ronida, kuigi ma totaalselt kardan kõrgust. Sellele istmele ronides suutsin ma oma kaks päeva vana jumpsuiti ära lõhkuda, pluss ka oma jala niiet nüüd ma lonkan ringi, sest jala peale on valus toetada. No hästi läheb. Päeva lõpetasime vanavanemate juures õhtusöögiga.

Siiani on juunis olnu ülimalt palavad ilmad ning ma otsustasin, et on liiga palav, et võtta ette poole tunnine retk jõusaali, kus absoluutselt õhku pole. Mõtlesin siis, et läheks hoopis jooksma. Jah, ma otsustasin vabatahtlikult jooksma minna ja seekord üksinda. Meil maja kõrval on kohe mets ja seal metsas on üks hea rada, mis on 3.4km pikk.  No läbi joostud ta igatahes sai. Olin uhke :D

Sellega meenub, et meil toimus kehalise viimses tunnis cooperi test. Just nädal enne seda naersin eesti sõprade üle, kes pidid cooperit jooksma ja siis võtsin e-koolilahti ja vot mis tore üllatus, me jookseme ka cooperi testi. Esimest korda vist elus jooksin ma selle 12 minutit nii ära, et ma ei olnud pärast pikali ägisedes maas, pluss ma jooksin terve tee ning mu jalad ei valutanud üldse jooksmise ajal nagu tavaliselt. Saavutus :D

Nüüdseks on jäänud järgi kahjuks veel päev vähem kui kolm nädalat...

Skagen

Jaa no jälle on kuidagi üks kuu mööda läinud viimasest postitusest. Kuidas see aeg küll nii ruttu mööda läheb?

Mai alguses külastasin oma hostperega Taani kõige põhjapoolsemat tippu ehk Skagenit. Seal sõime päeval kõik koos lõunat - fisk and chips ehk siis friikartulid mingi praetud või fritüüritud kalaga, ega ma alguses ei teadnud mis see on, kuid kõik koguaeg rääkisid, et sinna minnes peab ikka seda võtma. No midagi erilist seal küll ei olnud. Peale seda käisime paate vaatamas ja nautisime ilma, mis siis, et nagu mereääres ikka, oli suur tuul. Edasi sõitsime paar km, et teha kohustuslik jalutuskäik rannas ning teha paar pilti seal kõige põhjapoolsemas tipus. Seal oli üks traktor millel oli käru taga ning raha eest viis see traktor inimesi randa, aga nagu mu vahetusema ütles, et me pole mingid penskarid, me saame omal jalal ära käidud.

Rannas olid igasugused vanad saksa punkrid, mis olid veel mingil määral alles, ning mõned olid pooleldi vees. Rannas oli hästi palju inimesi, kes kõik tahtsid oma kohustusliku pilti teha. Eks me saime ka ikka ära tehtud oma pildid. Tagasi minnes käisime veel läbi saksa muuseumist, mis oli sõja ajast ning enamus asjadest seal olid originaalid. Tagasi linna jõudes külastasime me veel mingit kunstimuuseumit ning peale seda saime jäätist, mis muidugi maksis ebanormaalselt palju. Üritasime veel sopata, aga kõik poed olid juba kinni, niisiis otsustasime, et aeg on õhtusöögiks. Kuna väike õde sushit ei söö, siis ostsime talle pitsa ning ülejäänud perega tellisime sushit. Kuna ilm oli ilus, läksime ja istusime randa maha ning nautisime seal õhtusööki. See oli üks väga mõnus päev koos perega.ˇ

Viimane YFU laager kogu lennuga

Reedel algas Odenses meie kõige viimane laager ehk Re-Entry koos kõigi minu lennu vahetusõpilastega. Kuigi jah, mina lähen YESile (laager Saksamaal Taanist lahkudes ning enne Eestisse jõudmist), kuid see on ainult õpilastele, kes on Euroopast ja läksid vahetusaastale Euroopasse. Selle nädalavahetuse jooksul toimusid workshopid, kus räägiti kojuminekust ja kuidas seal kultuuri šokist üle saada jne. Saime kätte ka need kirjad, mis me iseendile kirjutasime aastaalguse laagris. Laupäeva õhtul saime tunnistused või diplomid või kuidas iganes neid nimetada, et oleme vahetusaasta läbinud (või noh peaaegu :D ) ning meil toimus ka Las Vegase teemaline pidu. Süüa sai päis palju nagu alati, aga kahjuks me ei saanud kordagi kooki, mille üle kõik kurvad olid.

Ühe seina peal olid ümbrikud ning iga ümbriku peal oli kellegi pilt peal ning nendesse sai inimestele kirju jätta ning need ümbrikud saime pühapäeval enne äraminekut kätte. Kõige lõpus toimus nagu ikka kohustuslik kalliring või noh suur nuturing, sest mõnega arvatavasti ei kohtu enam iialgi, kuid ilma nendeta ei oleks see vahetusaasta ja meie lend sama, niisiis oli kurb neile head aega öelda.

Mexi-bar ning workshop Odenses

Nüüd ei ole jälle piisavalt kaua midagi üles kirjutanud.

Nagu ma eelmises postituses mainisin, suutsin ma Rootsis käies haigeks jääda ning tagasi koju jõudes asi ei läinud kohe üldse paremaks. Oii kuidas mulle ei meeldi kuskil teises riigis oma perest eemal haigeks jääda. Mulle tundub, et Taanis ei jäägi keegi kunagi haigeks ning kui jäävadki, siis ega keegi ju mingit rohtu ei võta, rääkimata veel mingist rahvameditsiinist. Nõudsin ikka, et ma tahan arsti juurde minna, kuid seal öeldi mulle, et ah ei ole midagi, küll terveks saad. No võttis ikka kaua aega enne kui terveks sain :D

Viimase kuu jooksul toimus mul kooriga kaks kontserti, toimusid mõned sünnipäevad, sa sõpradega aega veedetud, sõbrannaga photoshoot tehtud, sest mu vana klass Eestis tahtis ka mind nende aastaraamtusse.

Peale selle toimus ka koolis üks suur üritus. See on iga-aastane traditsioon, kus esimese aasta õpilased kirjutavad kogu klassiga laulu ning siis käib nende klasside vahel võistlus. Hinnatakse laulu ning ka laval showd. Teise aasta õpilased (ehk siis ka mina) korralasid klassiga kohviku ning siis käis meie klasside vahel võistlus ning kolmanda aasta õpilased lihtsalt käisid tasuta meie kohvikutes söömas, sest noh nemad on kõige vanemad ja hakkavad lõpetama jne. Mis minu klassi puhul mind jätkuvalt üllatas oli tiimitöö ning liigagi suur janu võidu järele. Iga klass sai endale ühe koha mida hakati kaunistama ja kindlasti käis juurde ka õige kostüüm jne. Meie otsustasime teha Mehhiko teemalise kohviku ehk Mexi-bar, kus pakkusime igasugust sellist toitu :D Kahjuks pani keegi minu sombrero pihta ning ma raiskasin mingi 7€ niisama, aga kui ikka positiivseks jääda, siis mul pole enam probleemi kuhu see müts panna tagasi tulles. Esialgu jagasime inimesed gruppidesse, et igaüks on 30 minutit leti taga müümas ning siis ülejäänud korjavad prügi kokku, aitavad köögis, või niisama veedavad aega, aga lõpuks tuli välja, et ostjaid oli nii palju, et mina seisin leti taga 2.5h ehk siis kogu aja, aga samas võib öelda, et oli tore ning ma sain kogu õhtu taani keeles teenindada. Hea tunne oli küll pärast seda õhtut. Võitja selgitab välja žürii, kes hindasid kuidas kogu kohvik välja näeb ja kuidas toimis jne pluss kui palju kohvikud raha teenisid. Kuna iga kohvik sai eraldi konto, et oleks võimalus ka mobiiliga maksmiseks, siis ma usun, et see tõi kindlasti palju rohkem raha sisse. Kogu selle ürituse mõte oli selles, et see klass kes võidab kohvikute võistluse, saab järgmine aasta esimesena koolis diivani valida ning kes võitis lauluvõistluse saab neljandana endale diivani valida (sest kohvikute ürituse esikolmik valib esimestena). 

Koori workshop Odenses

Mu sõbranna kutsus mind kaasa, et lähme ühele koori workshopile (kes ei tea, mis tähendab workshop, siis see on nagu töötuba vms). Kogu asja läbiviijaks oli Morten Kjær, kes on vøga kuulus Taanis ning veits ka USAs. Mina muidugi polnud kunagi temast midagi kuulnud :D

Alustasime oma teekonda pühapäeva varahommikul ning poole tee peal korjasime me Morteni peale, sest mu sõbranna ema on hea sõber temaga. Äge, sain kuulsusega ühes autos sõita :D Morten on iseenesest väga äge tegelane ning tema hääl…no täitsa lõpp. Kogu workshop kestis kokku 6h ning selle aja jooksul laulsime igasuguseid erinevaid pop laule ning õppisime ka joodeldama. 

Reis Kopenhaagenisse ja Rootsi

Nädal peale Rooma reisi läksin ma Kopenhaagenisse ja see reis oli YFU poolt korraldatud, kuid seekord pidime me ise selle eest maksma ja ka rongipiletid, mis mulle on muidugi väga kallis, sest mina pidin sõitma kohale Taani teisest otsast. Aga no ei ole hullu.

Laupäeva hommikul pidin ärkama kell 5 ning aga mu õde ja vend ärkasid ka varsti sest nad pidid varsti tööle minema. Minu rong läks 06:22 ning minuga tuli kaasa mu vahetusvend eelmisest perest, sest ta pidi oma sõbrale külla minema Kopenhaagenis ja ta ei ole üksi nii kaugele rongiga sõitnud. Me pidime rongi vahetama Aarhuses ning meie esimene rong oli täis pidulisi, kes sõitsid Aalborgist koju :D Odensest tulid rongipeale kaks võpi ning üks neist oli Hanna-Brit Eestist. Imelik oli näost näkku kellegagi eesti keelt rääkida. Kopenhaagenis saime rongijaamas kokku ja liikusime edasi hostelisse. Ma arvasin, et hostel on mingi mitte just eriti ilus koht, aga mulle hullult meeldis see koht. Me olime toas kuuekesi, mina, tüdruk Bulgaariast, kaks sakslast ja kaks uut võpi Argentiinast. Sel päeval käisime vaatamas saatkonnavahetust, sõime lõunat, käisime paadiga sõitmas, pakkisime hostelis asjad lahti ja siis läksime kõik koos õhtusöögile bufeesse. Seal oli nii palju süüa ning ma ju pidin kõike proovima :D Õhtul läksime jalutama Kopenhaageni peale ning seal olid meile giidideks 3 vabatahtliku, kes tegid kogu selle tuuri meie jaoks huvitavaks.

Järgmine hommik oli hostelis hommikusöök, mille üle nuriseda ei saa :D Sel päeval käisime vaatamas väikest merineitsit, käisime parlamendis, kus üks poliitik tegi meile tuuri seal. Ausalt öeldes oli see isegi päris huvitav. Lõunasöögiks saime jälle mingi võileiva ning siis külastasime den Blå planetit, mis on suur akvaarium. Mulle hullult meeldisid need haikalad seal :D Õhtusöök ja õhtul toimus hostelis niisama hygge.

Viimasel päeval käisime Christianias, ehk siis see veidikene erinev osa Kopenhaagenis, mis on täin n-ö hipisid ja seal olles tundus üldse nagu me oleks kuskil teises maailmas. Lihtsalt kuidagi nii erinev oli. Meie giid rääkis kuidas ta kunagi sinna Rootsist elama läks ja kuidas nad seal kanepit suitsetasid ja üleüldse tema naljad olid kuidagi väga kahtlased :D

Vot see oli üks YFU trip, mis oleks kindlasti võinud kauem kesta.

Kaks päeva peale Kopenhaagenist koju tulemist ehk siis kolmapäeval, sõitsime me kogu perega Rootsi, sest neil on seal suvila ja meil oli lihavõtte vaheaeg (kui seda nimetatakse nii ) Seal majas ei olnud väga palju sooja vett, kuigi ma oli õnnelik, et elekter üldse olemas oli. Me olime seal kuni pühapäevani. Nende päevade jooksul mängisime palju kaarte, lugesime raamatuid, vaatasime must-valget Harry Potteri esimest osa, mis oli taani keeles peale loetud, käisime jalutamas (seal oli päris palju lund ja mul olid ainult ketsid kaasas), käisime ühes suures kaubanduskeskuses ja üldiselt puhkasime niisama.  Muidugi õnnestus mul kohe esimesel päeval haigeks jääda ja mitte vähe niiet ma tunnen väga oma vahetusõdedele kaasa, kes minuga ühes toas pidid magama ja minu köhimist taluma. Üldiselt oli muidugi tore reis :D

Reis Itaaliasse

Meie reis algas reede hommikul kell 8:30. Mulle tuli üllatusena see, et ma ei olnud üldse närvis, mis siis, et meid ootas ees 31 tunnine bussisõit. Esimene peatus toimus Saksamaal, kui me olime just piiri ületanud, sest seal on üks suur pood, kus enamjaolt ainult taanlased käivad odavaid jooke ja magusat ostmas.
Bussisõidu ajal sai isegi teistega uno kaarte mängitud, kuigi tavaliselt olen ma see kes saab ainult aknast välja vaadata sõidu ajal.
Öö oli muidugi jube, bussis magada oli vastik ja mõned tegelased, kes istusid täpselt meie ees kõrval ja taga otsustasid kuni kella neljani üleval püsida ja rääkida.

Hommikul olin mega unine, kuid kui ma üles ärkasin, paistsid aknast suured mäed niiet ma vahtisin suu ammuli aknast välja. Muidugi ega ma enne aru ei saanud, et me Itaalias, kui ma oma telefoni vaatasin ja seal oli sõnum, et teretulemast Itaaliasse.
Teepeal oli toimunud päris palju liiklusõnnetusi ja üldiselt Itaalia on päris palju prügi täis, kuid mäed olid ilusad :D
Kell 16 jõudsime lõpuks hotelli, kuid seal selgus, et meie tubade nimekirja poldud arvesse võetud ning nad pidi ruttu ümber korraldama meid. Enne pidin ühes toas olema nelja inimesega, aga siis öeldi mulle, et ma lähen hoopis kahesesse tuppa ja me olime ainuke kahene tuba kus oli kaks eraldi voodit, jess :D

Esimesel õhtul läksime kohe vaatamisväärsustega tutvuma ja ka mina pidin ühe asja kohta väikese esitluse tegema (kõik pidid ühe asja kohta esitluse tegema). Muidugi keset meie tuuri hakkas paduvihma sadama ning muidugi vihmasajuga ilmusid välja ka tegelased, kes kohe üritasid sulle vihmakeepe ja vihmavarjusid müüa ning isegi siis kui me seisime vihmavarjuga ning ütlesime, et ei me ei taha osta, siis tuli küsimuseks, aga miks? :D
Õhtu lõpetasime ühes restoranis. Muidugi tellisid kõik pitsat või pastat. No Roomas ikka läheb selle peale raha.

Pühapäeva hommikul oli õnneks väga ilus ja soe ilm. Läksime siis uuesti linna peale. Peale planeeritud tuuri saime me aega, et oma gruppidega tööd teha (me oleme siin õppereisil ehk me peame tagasi tulles kirjutama ühe suure töö valmis). Meie grupi teemaks on renessanss Roomas ja selleks me otsisime kahte kirikut mööda Roomat taga. Sel päeva kõndisime peaaegu järjest kokku 10h ja 26km. Õnneks läks meil ilmaga hästi. Õhtul andsid jalad tunda, et veidi on kõnnitud päeva jooksul :D
Õhtu lõpetasime jälle restoranis, kus sõime pitsat.

Esmaspäeva hommikul oli start 6:45 ning me sõitsime Napoli linna .Teepeal vaatasime filmi pompeist  ning esimene koht kuhu me läksime oligi Vesuvi vulkaan. Sinna üles viisid meid bussid. Muidugi peale peatumist pidime ise edasi kõndima ja seal oli väga kõva tuul pluss tänu kõrgusele läksid mul kõrvad lukku. Alla tulles läksime edasi pompei linna/muuseumisse, kus tehti meile tuur. Mulle hullult meeldis see, et me saime kõik ühe kõrvaklapi kõrva niiet kõik kuulsid, mis giid rääkis.
Õhtul oli meile ära broneeritud üks terve restoran, kuid kuna meid oli nii palju, siis anti meile valikuks kas pasta, pitsa Margaritha või pitsa singi ja šampinjonidega. No seal restoranis oli küll maailma parim pitsa. Tagasi hotelli jõudsime hilja.

Teisipäeval lahkusime hotellist 7:15 ning seekord sõitsime metrooga Vatikani ning seal esimene koht, mida külastasime oli Vatikani muuseum. Me läksime sinna nii vara, sest sellesse muuseumisse on alati mega pikk järjekord. Õnneks me ootasime ainult tunni.
Peale seda läksime Peetri kirikusse, kus paavst elab. See oli ikka ülisuur.
Muidugi olime me koguaeg kogemata ebaviisakad ja rikkusime reegleid -küll keegi naeris, üritasime jalgu puhata seinte ääres mingite sammaste äärtel istudes, seisime ühes kohas liiga kaua, üks klassiõde pidi seal esitluse tegema, mida ta tegi hästi vaikselt, aga seda ei lubatud teha, sest selleks oleks pidanud kõigil olema kõrvaklapid ja sellel kes räägib mikrofon jne.
Peale seda kõndisime tagasi Rooma ja siis me otsustasime veel šoppama minna. Osad otsustasid jäätise pausi teha, kuid minu arvates oli see ebanormaalselt kallis. 4-10€ jäätise eest. Ikka liig mis liig :D Ja siis šoppasime edasi.
Taalased olid muidugi väga õnnelikud, et Itaalias on Nike ja Addidase tossud odavamad. Ühes poes oli naiste toodetele -20%, ning mõtlesin, et oh ostaks endale ka ühe paari tosse. Klienditeenindaja tuli siis küsima, et kas ma saan Teid aidata ja ma küsisin, et kas teil on seda mudelit nr 41 või 41.5. Selle peale läksid müüjal silmad suureks ja ütles, et ta peab vaatama ning, et see on meeste nr. No ja muidugi ega siis meestele -20% polnud. Küsisin, et kas teil on siis mingit muud mudelit nr 41. ja sellepeale ütles müüja, et naiste numbrid lõppevadki nr 40ga. No on ikka need itaallased väikesed :D Uued papud jäid igatahes ostmata ja sel päeval käisime jälle maha 20km.

Kolmapäeva hommikul oli meil kell 8 äratus, aga ma olin juba varem üleval. Peale hommikusööki oli meil 11:30ni aega, et oma grupiga töötada.
Siis läksime kõik koos Villa Borghesesse, mis oli järjekordne muuseum. Kuigi oli huvitav näha kuulsaid maale ja skulptuure, siis oli tunda, et kõik olid juba väsinud muuseumites käimisest.
Peale seda oli meil jälle vaba aeg ning me otsustasime terminali šoppama minna. Või noh põhi poeks sai üks meigipood, kus kõik asjad oli lihtsalt ülikallid, niiet jah, mina seal väga šopatud ei saanud :D
Õhtul võtsime kõik takso, et minna koos kogu klassiga õhtust sööma. Muidugi tekkis meil probleem. Kaks inimest polnud öelnud, et nad tahavad meiega koos õhtust süüa, kuid kui taksod meile järgi tulid, siis kõik tahtsid kaasa. Niisiis viimasesse taksosse me kõik ära ei mahtunud ning kolm klassivenda otsustasid siis kõndida veidi üle 3km. Mina ja üks klassiõde istusime kõige taga ning seal olid küll turvavööd, kuid me ei saanud neid kuidagi kinnitada. Kuigi Roomas liikluses kõndimine on suhteliselt ohtlik, siis see kuidas inimesed autodega liiklevad on ikka päris hull ehk siis autos oli hirm suurem kui jalakäijana. Juba taksosse istudes oli taksomeetril 8€ ja kohale jõudes oli see peaaegu 17. Astusime autost välja ja taksojuht ütles 20€. No mida! Aga 17€ sõidu eest ja 3€, sest suur auto oli. 
Õhtusöök maksis kõigile 25€ ning sinna sisse kuulus vesi, vein ja neljakäiguline õhtusöök. Seal on sama menüü terve nädal ehk siis sa ei saa sinna mina ja menüüst hakata erinevaid asju valima vaid kõik saavadki täpselt sama asja. Esimeses käigus oli sai, mingi fancy sink, mozzarella jne. Teine käik oli pasta, pool carbonara ja pool bolognese. No tõesti kõige parem pasta mida ma elus söönud olen. Kolmandaks käiguks oli liha, homemade krõpsud ja muu kraam :D Ja viimaseks oli kook ja värskelt pressitud mandariinimahl. 

Neljapäeva hommikuks pidid meil asjad pakitud olema ja pidime oma kohvrid viima alla korrusele ühte tuppa.
Peale seda läksime kõik koos Colosseumi ning vaatasime ka seal ümber ringi ning kell 12 olime bussis ning siis algas meie kojusõit. 
Tagasi sõit oli isegi täitsa okei. Kell 22 saime Austrias McDonaldsisse, et n-ö õhtusööki süüa. Seal müüakse kahekordseid juustuburgereid ja isegi kolmekordseid (Taanis pole kahekordseid) ja peale selle sai burgeri võtta gluteenivaba saiaga ning kui võtta eine, siis sai suure Cappy apelsiinimahla joogiks valida. Ma pole vist elus nii õnnelik McDonaldsis olnud :D 

 Imelik oli see, et päeval ma sain bussis magatud, aga öösel oli tõeline piin eriti kui kell pool 4 hommikul ärkad ja tunned, et ei jõua enam istuda. Õnneks oli klassiõde sama probleemiga ning kuna buss tegi just peatust sel ajal siis otsustasime välja jalgu sirutama minna. 

Saksamaal ja Austrias on vetsud ikka ebanormaalselt kallid – 0.50€ ja 0.70€. Enamjaolt siiski 70 senti. Vähemalt olid korralikud, sest Itaalias polnud kuskil prilllaudu ning selles, et vett saab peale tõmmata ei saanud ka alati kindel olla.

Saksamaa piiri ääres tegime uuesti peatuse seal suures poes, mis on eelkõige taanlaste jaoks ehitatud ning ma ostsin endale picco-balla kummikomme, sest Taanis neid ei müüda ja mulle hullult meeldisid need Eestis.

Reisi jooksul ütlesid mulle päris palju klassikaaslased, et mu taani keel on palju paremaks läinud, niiet mul oli ikka väga hea tunne :D pluss tänu sellele reisile sain paljude inimestega lähedasemaks.
Igatahes võin öelda, et see oli üks ägedamaid trippe mu elus.

Tekst sai pikk, aga nüüd lisan veidikene pilte ka.

 Pärast paduvihma kaela saamist

 Ülevalt vulkaani juurest vaade

 Klassiõde tõi kogu klassile muffineid

 Minu AT grupp